Kunstiteose analüüs: Pablo Picasso "Gertrude Steini portree"

Valisin oma analüüsitavaks kunstiteoseks Pablo Picasso teose “Gertrude Steini portree”. Teos maaliti aastatel 1905-1906 ning praegu asub ta Metropolitani muuseumis New Yorgis. Otsustasin just selle teose kasuks, kuna olin seda Metropolitani muuseumi külastades näinud ning see oli mulle seal väga võimsa mulje jätnud ja sellega ka meelde jäänud. Teos on maalitud Picasso roosa perioodi lõpus enne kubistliku perioodi algust ning ta liigitatakse ekspressionismi alla. Maal ennustab juba ka mingis mõttes ette kubismi algust Picasso loomingus, kuid siiski ei leia sellelt veel selgeid kubismi tunnuseid.

 

Gertrude Steini portree

Läikiva tekstuuriga õlimaal kujutab endast USA kirjaniku ning kunsti toetaja Gertrude Steini portreed. Maalil valitseb üleüldine tume olustik, domineerivad tuhmid, summutatud värvid, mis teevad teose rahutuks. Värvidest on kasutatud pruune, punaseid ning beeže toone- just kogu värvikompositsioon hakkab tekitama teoses ka rütmi. Näiteks on tugitoolis kasutatud punakaid varjundeid ning punane on ka Steini rinnanõel. Picasso on Steini keha kujutanud kergete pintslitõmmetega ning ümarate ja pehmete joontega. Nägu on kujutatud aga nurgeliselt ja skulpturaalselt, kasutades jõulisi ja sirgeid jooni. Steini raskete laugudega, peaaegu et rombikujulised silmad on inspireeritud Pürenee poolsaarelt pärit skulptuurist, mida Picasso oli Louvre’is näinud. Just näo selliselt kujutamine vihjab peatselt saabuvale kubismi perioodile. See oli esimene portreemaal, kus Picasso oli lasknud ilmekatel jõulistel vormidel võtta üle looduslähedase kujutamise. Keha ja näo vastandumine loob aga maalile teatavat vastuolulisust.

Fookuses ja esiplaanil on tugitoolis istuv Gertrude Stein, kes on toetunud ühele käele ning suunanud pilgu vaatajast mööda. Pea ja küünarnukid tekitavad kolmnurkse kompositsiooni. Tema poosis ja istumismaneeris on liikuvust- tundub, nagu hakkaks ta kohe püsti tõusma.

Nii Picasso kunstnikuna kui Stein modellina jätavad mulle tõsise ja lausa ametliku mulje- kunstnik oma lihtsa maalimisstiiliga ja modell oma poosi ja olekuga. Maalil ei ole modelli poolt tekitatud segavaid faktoreid nagu liigseid kaunistusi või silmatorkavat riietust. Teose vaataja on sunnitud kogu oma tähelepanu andma maalil kujutatule ja tunnistama võimsat portreed, mitte olema segadusse viidud intensiivsest taustast või keskkonnast, otsides midagi muud kujutatut. Kuigi maali taust on vaigistatud ja tuhmunud, on siiski tunda Steini vaikselt ümbritsevat liikuvust.

Gertrude Stein oli Picasso hea sõber ning tema kunsti suur hindaja. Picasso austas sügavalt Steini ning pakkus talle võimalust teha temast portree. Stein on öelnud, et käis Picassole maali jaoks istumas lausa kuni 90 korda. Picasso soovis algusest peale kujutada Steini aukartustäratatavana. Stein oli kogukam naine ja kunstnik kasutas tema suurust osavalt ära, toetades ta ettepoole nõjatuma nii, et ta domineerib aktiivselt kogu maali. Koos tugitooli seljatoega ning vihjamisi maalitud varjuga nurgas hoiavad Steini ümarad ja laiad õlad teost koos. Samasugust põhimõtet oli varasemalt kasutanud Picasso suurim rivaal Cezanne oma teosel “Madame Cezanne’i portree”. Seega on ilmselge, et Picasso sai inspiratsiooni just sellelt teoselt. Nägu ei suutnud Picasso aga Steinile kuidagi maalida. Picasso ütles, et ta ei näe enam maali vaadates Steini. Seega sõitis ta puhkusele Hispaaniasse ning lõpetas maali tagasi Pariisi naastes, kujutades Steini nägu just nii, nagu tema enda visioon ette nägi, mitte nagu loomulik oli.  Tänapäeval teatakse “Gertrude Steini portreed” kui ühte 20. sajandi võimsamat portreed.

Kasutatud materjalid: 
The Unlikely Friendship Of Gertrude Stein & Pablo Picasso. Loetud: https://theculturetrip.com/europe/france/paris/articles/gertrude-stein-pablo-picasso-an-unlikely-friendship/
Portrait of Gertrude Stein (1906) by Pablo Picasso. Meaning and Interpretation of Modern Portrait Painting. Loetud: http://www.visual-arts-cork.com/paintings-analysis/gertrude-stein-picasso.htm
Gertrude Stein. Loetud: http://www.metmuseum.org/toah/works-of-art/47.106/
Picasso, Portrait of Gertrude Stein. Loetud: 
https://www.khanacademy.org/humanities/art-1010/early-abstraction/cubism/a/picasso-portrait-of-gertrude-stein
Portrait of Gertrude Stein, 1905 by Picasso. Loetud: http://www.pablopicasso.org/portrait-of-gertrude-stein.jsp

Famous Paintings: Portrait of Gertrude Stein. Loetud: http://www.themasterpiececards.com/famous-paintings-reviewed/bid/23539/Famous-Paintings-Portrait-of-Gertrude-Stein

Picasso’s Portrait of Gertrude Stein. Loetud: https://www.poets.org/poetsorg/text/picassos-portrait-gertrude-stein

Juugendarhitektuur Tallinnas

Tatari 21b üürimaja on arhitekti Karl Burmani projekti järgi ehitatud elamu. Hoonel on kasutatud mitmeid loodusest ammutatud motiive, mis on üks juugendarhitektuuri peamisi tunnuseid- kalasabasoomuse mustriga ornamendid ja vanikutega ümbritsetud medaljonid. Elamu on asümmeetriline- näiteks asetseb torn ainult ühel pool ning korrapärane ei ole ka akende paigutus ega jaotus kogu esifassaadi ulatuses. Juugendstiili üheks tunnuseks arhitektuuris peetakse ka ümarkaarte esinemist, neid leiab  nii ülemistest akendest kui ka kaunistustest.

Tatari 21b

Ümarkaared

Kalasaba soomuste muster

Vanikuga medaljon

Kaido Ole

Kaido Ole on 52- aastane eesti kunstnik. Aastatel 1992- 1993 töötas ta Tallinna Kunstiülikoolis ning sealt edasi kuni 2010 tegutses ta Eesti Kunstiakadeemias. Alates 2010 aastast on ta vabakutseline kunstnik. Laiema tuntuse saavutas Kaido Ole koos Marko Mäetammega, kui nad 2003. aastal esindasid Eestit Veneetsia biennaalil. 2014. aastal valiti Kaido Ole 100 maailma nimekaima maalikunstniku hulka ning see oli Eestile väga suur saavutus, kuna aitas kaasa meie kaasaegse kunsti tutvustamisele maailmas.

Kaido Ole

Kaido Olele meeldib kujutada häiritud ebatavalisi objekte- nii lihtsamaid kui ka keerulisemaid, ning nende mängulist funktsiooni. Peamised asjad, mis ta töödes figureerivad on pallid, rattad, kiiged, redelid. Kõik on ilusti tasakaalustamata.

Vaikelu värdja ja plekist lillega

Kaido ole viimane näitus oli 2014. aastal ning kandis pealkirja “Värdjad”. Just see näitus tundus mulle tema loomingust kõige rohkem huvi pakkuvat. Kunstnik ise räägib selle näituse kohta, et kujutatud tegelased on tema autoportreed, kui mitte füüsilise sarnasuse tõttu, siis läbi mõttemaailma. Need on tulnud temast ja kannavad endas tema väärtushinnanguid. Ta soovib endas avada uusi, veel avastamata soppe, mis pakub talle suurt rõõmu ja lõbu.

Vaikelu värdja ja geomeetriliste põhivormidega

Kaido Ole tuntuimaks maalikujundiks on mullpeaga moodulmees. Ta ise ütleb, et see on tema ideaalilähedane pildiinimene ja ta kutsub teda eloodiakiks. Just sellised mehikesed on enamikel piltidel erinevates situatsioonides kujutatud.

Untitled CLX. 2000. ABLV Bank collection

Kaido Ole valiti 100 maailma nimekaima maalikunstniku sekka

Vaikivad värdjad

Kaido Ole ja 12 küsimust

Kaido Ole

Kaido Ole välismeedias

Natuuri rikkus. Eluläheduse idee ja Düsseldorfi koolkond

11. septembril külastasin ma näitust “Natuuri rikkus. Eluläheduse idee ja Düsseldorfi koolkond” Kumu kunstimuuseumis. Otsustasin selle näituse kasuks, kuna lugesin, et näitusel on põhirõhk just looduslähedusel ning sellised maalid meeldivad mulle väga.

Oskar Hoffmann
"Palgivedu (Maasik äikesega)"

Näitus koosnes Düsseldorfis elanud ja õppinud kunstnike töödest, enamik neist olid baltisakslased. Düsseldorfi kunstiakadeemia sai hoo sisse aastail 1826-1859, mil kooli eesotsas seisis koolkonna üks rajajaid Wilhelm von Schadow. Just sel perioodil õppis seal ka palju Eesti- ja Liivimaalt pärit kunstnikke. Maalikooli mõju kasvas alates 1870. aastaist, kui Eestist pärit Eugen Dücker ja Eduard von Gebhardt määrati kunstiakadeemia õppejõududeks. Nende tulekuga sai Düsseldorfi kunstiakadeemia arenguks uut jõudu. Eemalduti akadeemilisest iluideaalist, et uurida looduse hetkeseisundeid ja argielu värvikaid detaile- just seda peeti maalides tähtsaks.

Eduard Spörer
"Maasik kalmistuga"

Mõõduka loodusläheduse printsiip avaldus Düsseldorfi koolkonna maastiku- ka olustikumaalides. Ühendati maastikulised ja žanrilised elemendid. Ajapikku koolkonna olustikumaalide teemadering kristalliseerus. Ühelt poolt kujutati maalidel traditsioonilisi  kõrtsi- ja perekonnastseene, talupoegade argielu, 19. sajandi lõpu poole ka haiguse, surma ja matuste motiive. Teiselt poolt on Düsseldorfi kunstile väga omased rannamotiivid ja kalurite temaatika. Kunstnikke sidus kodumaaga Eesti loodus ja talupojakultuur- need olid ka koolkonna ühed suurimad inspiratsiooniallikad.

Näitus kui tervik meeldis mulle väga. Suur saal oli selle välja panekuks sobilik koht, kuna eksponeerida oli palju. Märkasin, et iga maali saali paigutamisel oli mõeldud ka selle naabrite peale ning sellele, kuidas nad omavahel kokku sobiksid. Näiteks olid kalurite ja mere teemalised teosed lähestikku. Mängitud oldi ka valgusega ja ruumiga- saalis leidus kaks väiksemat pimedat tuba, kus olid üleval peamiselt pliiatsijoonistused.

Arvan, et näituse eesmärk ei olnudki edasi anda mingit kindlat sõnumit, vaid hoopis meeleolu ja tundeid. Paljudel maalidel oli emotsioon selge ja kergesti ära tuntav, aga mõnedel teostel oli see varjatud ja peidetud.

Kõige enam jäi mulle silma Eugen Gustav Dückeri “Saaremaa maastik”. Teos on maalitud 1866. aastal õlitehnikas, vahetult peale Dückeri Peterburi Kunstide Akadeemia lõpetamist ning Düsseldorfi kolimist. Ta eelistas kujutada valgusküllaseid liigendatud rannamaastikke, Rügeni saare ja Saaremaa vaateid ning olustikustseene. See kõik tuleb just sellel maalil väga hästi välja. Kujutatud on Saaremaad, taamal on näha randa ja kallast ning esiplaanil lapsi oma argielus. Esimesena püüavad mu pilku just need lapsed, kes askeldavad metsa ääres, ning vasakul pool asuv talu ja viljapõld. Maal on tehtud väga pehmetes ja soojades toonides, domineerivad just maalähedased värvid nagu pruun, beež, oranž, roheline. Väga meeldivad mulle ka pildil tekkivad puude ja laste varjud. Kõik see muudab teose meeldivalt rahulikuks ja  hubaseks ning isegi koduseks. Tunnen maali vaadates suurt suveigatsust ning soovi endagi maakodu külastada.

Eugen Gustav Dücker
"Saaremaa maasik"

Mainin ka ära, et maali ümbritsev raam on hästi valitud ning sobib sellega kokku- raam on lihtne, ilma kaunistuste ja ornamentideta, mis oleksidki liigsed nii maalähedase maali puhul. Samuti on see kuldne, sobides kokku maalil kasutatud pehmete toonidega. Kuna teos on iseenesest väga lihtne, siis on see arusaadav ja vaadeldav igal pool, esitlusviis- ja koht ei mängi selle teose puhul märkimisväärset rolli. Usun, et teosel ei ole suuremat sõnumit, kui vaid kunstniku soov kujutada kaunist Saaremaad, selle vaadet ja loodust. Sellega sai kunstnik ka suurepäraselt hakkama.

Düsseldorfi koolkond: http://kumu.ekm.ee/syndmus/natuuri-rikkus-elulaheduse-idee-ja-dusseldorfi-koolkond/

Eugen Gustav Dücker: https://et.wikipedia.org/wiki/Eugen_Gustav_Dücker