11. septembril
külastasin ma näitust “Natuuri rikkus. Eluläheduse idee ja Düsseldorfi
koolkond” Kumu kunstimuuseumis. Otsustasin selle näituse kasuks, kuna lugesin,
et näitusel on põhirõhk just looduslähedusel ning sellised maalid meeldivad
mulle väga.
 |
Oskar Hoffmann
"Palgivedu (Maasik äikesega)" |
Näitus koosnes Düsseldorfis
elanud ja õppinud kunstnike töödest, enamik neist olid baltisakslased.
Düsseldorfi kunstiakadeemia sai hoo sisse aastail 1826-1859, mil kooli eesotsas
seisis koolkonna üks rajajaid Wilhelm von Schadow. Just sel perioodil õppis
seal ka palju Eesti- ja Liivimaalt pärit kunstnikke. Maalikooli mõju kasvas
alates 1870. aastaist, kui Eestist pärit Eugen Dücker ja Eduard von Gebhardt
määrati kunstiakadeemia õppejõududeks. Nende tulekuga sai Düsseldorfi
kunstiakadeemia arenguks uut jõudu. Eemalduti akadeemilisest iluideaalist, et
uurida looduse hetkeseisundeid ja argielu värvikaid detaile- just seda peeti
maalides tähtsaks.
 |
Eduard Spörer
"Maasik kalmistuga" |
Mõõduka loodusläheduse printsiip avaldus Düsseldorfi koolkonna
maastiku- ka olustikumaalides. Ühendati maastikulised ja žanrilised elemendid.
Ajapikku koolkonna olustikumaalide teemadering kristalliseerus. Ühelt poolt
kujutati maalidel traditsioonilisi
kõrtsi- ja perekonnastseene, talupoegade argielu, 19. sajandi lõpu poole
ka haiguse, surma ja matuste motiive. Teiselt poolt on Düsseldorfi kunstile väga
omased rannamotiivid ja kalurite temaatika. Kunstnikke sidus kodumaaga Eesti
loodus ja talupojakultuur- need olid ka koolkonna ühed suurimad
inspiratsiooniallikad.
Näitus kui tervik meeldis mulle väga. Suur saal oli selle välja
panekuks sobilik koht, kuna eksponeerida oli palju. Märkasin, et iga maali
saali paigutamisel oli mõeldud ka selle naabrite peale ning sellele, kuidas nad
omavahel kokku sobiksid. Näiteks olid kalurite ja mere teemalised teosed
lähestikku. Mängitud oldi ka valgusega ja ruumiga- saalis leidus kaks väiksemat
pimedat tuba, kus olid üleval peamiselt pliiatsijoonistused.
Arvan, et näituse eesmärk ei olnudki edasi anda mingit kindlat
sõnumit, vaid hoopis meeleolu ja tundeid. Paljudel maalidel oli emotsioon selge
ja kergesti ära tuntav, aga mõnedel teostel oli see varjatud ja peidetud.
Kõige enam jäi mulle silma Eugen Gustav Dückeri “Saaremaa
maastik”. Teos on maalitud 1866. aastal õlitehnikas, vahetult peale Dückeri
Peterburi Kunstide Akadeemia lõpetamist ning Düsseldorfi kolimist. Ta eelistas
kujutada valgusküllaseid liigendatud rannamaastikke, Rügeni saare ja Saaremaa
vaateid ning olustikustseene. See kõik tuleb just sellel maalil väga hästi
välja. Kujutatud on Saaremaad, taamal on näha randa ja kallast ning esiplaanil lapsi
oma argielus. Esimesena püüavad mu pilku just need lapsed, kes askeldavad metsa
ääres, ning vasakul pool asuv talu ja viljapõld. Maal on tehtud väga pehmetes
ja soojades toonides, domineerivad just maalähedased värvid nagu pruun, beež,
oranž, roheline. Väga meeldivad mulle ka pildil tekkivad puude ja laste varjud.
Kõik see muudab teose meeldivalt rahulikuks ja
hubaseks ning isegi koduseks. Tunnen maali vaadates suurt suveigatsust ning soovi endagi maakodu külastada.
 |
Eugen Gustav Dücker
"Saaremaa maasik" |
Mainin ka ära, et maali ümbritsev raam on hästi valitud ning sobib sellega kokku- raam on lihtne, ilma kaunistuste ja ornamentideta, mis oleksidki liigsed nii maalähedase maali puhul. Samuti on see kuldne, sobides kokku maalil kasutatud pehmete toonidega. Kuna teos on iseenesest väga lihtne, siis on see arusaadav ja vaadeldav igal pool, esitlusviis- ja koht ei mängi selle teose puhul märkimisväärset rolli. Usun, et teosel ei ole suuremat sõnumit, kui vaid kunstniku soov kujutada kaunist Saaremaad, selle vaadet ja loodust. Sellega sai kunstnik ka suurepäraselt hakkama.
