Natuuri rikkus. Eluläheduse idee ja Düsseldorfi koolkond

11. septembril külastasin ma näitust “Natuuri rikkus. Eluläheduse idee ja Düsseldorfi koolkond” Kumu kunstimuuseumis. Otsustasin selle näituse kasuks, kuna lugesin, et näitusel on põhirõhk just looduslähedusel ning sellised maalid meeldivad mulle väga.

Oskar Hoffmann
"Palgivedu (Maasik äikesega)"

Näitus koosnes Düsseldorfis elanud ja õppinud kunstnike töödest, enamik neist olid baltisakslased. Düsseldorfi kunstiakadeemia sai hoo sisse aastail 1826-1859, mil kooli eesotsas seisis koolkonna üks rajajaid Wilhelm von Schadow. Just sel perioodil õppis seal ka palju Eesti- ja Liivimaalt pärit kunstnikke. Maalikooli mõju kasvas alates 1870. aastaist, kui Eestist pärit Eugen Dücker ja Eduard von Gebhardt määrati kunstiakadeemia õppejõududeks. Nende tulekuga sai Düsseldorfi kunstiakadeemia arenguks uut jõudu. Eemalduti akadeemilisest iluideaalist, et uurida looduse hetkeseisundeid ja argielu värvikaid detaile- just seda peeti maalides tähtsaks.

Eduard Spörer
"Maasik kalmistuga"

Mõõduka loodusläheduse printsiip avaldus Düsseldorfi koolkonna maastiku- ka olustikumaalides. Ühendati maastikulised ja žanrilised elemendid. Ajapikku koolkonna olustikumaalide teemadering kristalliseerus. Ühelt poolt kujutati maalidel traditsioonilisi  kõrtsi- ja perekonnastseene, talupoegade argielu, 19. sajandi lõpu poole ka haiguse, surma ja matuste motiive. Teiselt poolt on Düsseldorfi kunstile väga omased rannamotiivid ja kalurite temaatika. Kunstnikke sidus kodumaaga Eesti loodus ja talupojakultuur- need olid ka koolkonna ühed suurimad inspiratsiooniallikad.

Näitus kui tervik meeldis mulle väga. Suur saal oli selle välja panekuks sobilik koht, kuna eksponeerida oli palju. Märkasin, et iga maali saali paigutamisel oli mõeldud ka selle naabrite peale ning sellele, kuidas nad omavahel kokku sobiksid. Näiteks olid kalurite ja mere teemalised teosed lähestikku. Mängitud oldi ka valgusega ja ruumiga- saalis leidus kaks väiksemat pimedat tuba, kus olid üleval peamiselt pliiatsijoonistused.

Arvan, et näituse eesmärk ei olnudki edasi anda mingit kindlat sõnumit, vaid hoopis meeleolu ja tundeid. Paljudel maalidel oli emotsioon selge ja kergesti ära tuntav, aga mõnedel teostel oli see varjatud ja peidetud.

Kõige enam jäi mulle silma Eugen Gustav Dückeri “Saaremaa maastik”. Teos on maalitud 1866. aastal õlitehnikas, vahetult peale Dückeri Peterburi Kunstide Akadeemia lõpetamist ning Düsseldorfi kolimist. Ta eelistas kujutada valgusküllaseid liigendatud rannamaastikke, Rügeni saare ja Saaremaa vaateid ning olustikustseene. See kõik tuleb just sellel maalil väga hästi välja. Kujutatud on Saaremaad, taamal on näha randa ja kallast ning esiplaanil lapsi oma argielus. Esimesena püüavad mu pilku just need lapsed, kes askeldavad metsa ääres, ning vasakul pool asuv talu ja viljapõld. Maal on tehtud väga pehmetes ja soojades toonides, domineerivad just maalähedased värvid nagu pruun, beež, oranž, roheline. Väga meeldivad mulle ka pildil tekkivad puude ja laste varjud. Kõik see muudab teose meeldivalt rahulikuks ja  hubaseks ning isegi koduseks. Tunnen maali vaadates suurt suveigatsust ning soovi endagi maakodu külastada.

Eugen Gustav Dücker
"Saaremaa maasik"

Mainin ka ära, et maali ümbritsev raam on hästi valitud ning sobib sellega kokku- raam on lihtne, ilma kaunistuste ja ornamentideta, mis oleksidki liigsed nii maalähedase maali puhul. Samuti on see kuldne, sobides kokku maalil kasutatud pehmete toonidega. Kuna teos on iseenesest väga lihtne, siis on see arusaadav ja vaadeldav igal pool, esitlusviis- ja koht ei mängi selle teose puhul märkimisväärset rolli. Usun, et teosel ei ole suuremat sõnumit, kui vaid kunstniku soov kujutada kaunist Saaremaad, selle vaadet ja loodust. Sellega sai kunstnik ka suurepäraselt hakkama.

Düsseldorfi koolkond: http://kumu.ekm.ee/syndmus/natuuri-rikkus-elulaheduse-idee-ja-dusseldorfi-koolkond/

Eugen Gustav Dücker: https://et.wikipedia.org/wiki/Eugen_Gustav_Dücker